India tõuseb, Hiina vajub

Tänavu meieni jõudnud andmed – mis hõlmavad tööstustoodangut, investeeringuid ja jaemüüki – viitavad kõik sellele, et Hiina kasv jääb sel aastal alla 7%.

Väliselt läheb Hiinal hästi. Mitte ainult seepärast, et riigi eksport on endiselt tugev, vaid ka seetõttu, et Hiina on suur tarbekaupade importija ning võidab seega tarbekaupade alanenud hindadest. Mõned sisemajanduse sektorid, nagu kinnisvara, kannatavad samas ülemäärase pakkumise all. Kinnisvarasektor oli enne üks põhilisi majanduskasvu taganttõukajaid, kuid kõigub nüüd languse piirimail. Teiseks probleemiks on kiirelt kasvavad palgad, mis panevad Hiina konkurentsivõime aina enam löögi alla.

Kuna majandus kidub, oodatakse Hiina Rahvapangalt mingis vormis rahapoliitilist lõdvendamist, olgu selleks siis võtmeintressimäära alandamine või miinimumnõuete vähendamine pankade deposiitidele. See oleks hea uudis arenevatele turgudele, sest Hiina majanduskasvu pidurdumine on investorite üldist kindlustunnet neil turgudel tugevalt mõjutanud. Teisalt on Hiina aeglustunud kasv ja väiksem nõudlus aidanud lüüa alla tarbekaupade hinnad, mis on kasulik jälle kaupade sissevedajatele nagu Balti riigid.

Teise Aasia hiiglase, India majandus on viimasel ajal näidanud end Hiina omast tugevamana. Majanduskasv on viimastel aastatel kiirenenud – 5,3% juurest 2012. aastal 6,4%-le 2013. aastal, jõudes mullu 7,2%-ni. Keskpikas vaates on India kasvupotentsiaal Hiina omast võimsam sel lihtsal põhjusel, et India on majanduslikult palju vähemarenenud. India reaalne per capita SKP on Hiina omast 2,2 korda väiksem ja umbes sama suur on ka vahe reaalpalkades.

Ometi sõltub India kasv pikas vaates sellest, kas riik suudab hakata ellu viima vajalikke majandusreforme. Iga uus valitsus lubab muudkui tõsta majanduse konkurentsivõimet, võtta osariikidelt võimalus omaenda läbipaistmatute maksude kehtestamiseks, muuta ajast ja arust tööjõuseadusi ning lõpetada kroonilised elektrikatkestused energiasektorit tõhustades.

Viimasel ajal on India võitnud naftahinna langusest, sest riik impordib 80% oma naftavajadusest. See on vähendanud India jooksevkonto puudujääki, tugevdanud ruupiat ja alandanud inflatsiooni. Ent kuigi see märgib lühiajalist võitu, tähendab see ka ohtu, et valitsuse reformiisu kaob. Ning see ei lubaks Indial oma tõelist kasvupotentsiaali valla päästa.